Klaasistressi juhtimine on klaasi tootmisprotsessis väga oluline lüli ja stressi kontrollimiseks sobiva kuumtöötluse rakendamise meetod on klaasi tehnikutele hästi teada. See, kuidas klaasistressi täpselt mõõta, on siiski üks raskeid probleeme, mis segavad enamiku klaasist tootjaid ja tehnikuid, ning traditsiooniline empiiriline hinnang on tänapäeva ühiskonnas klaasist toodete kvaliteedinõuete jaoks üha sobilikumaks muutunud. Selles artiklis tutvustatakse üksikasjalikult tavaliselt kasutatavaid stressi mõõtmismeetodeid, lootes olla abivalmis ja klaaskitehastele valgustav:
1. stressi tuvastamise teoreetiline alus:
1.1 polariseeritud valgus
On hästi teada, et valgus on elektromagnetiline laine, mis vibreerib edasimineku suunaga risti olevas suunas, vibreerides kõigil vibreerivatel pindadel, mis on risti ettepoole suunatud. Kui tutvustatakse polarisatsioonifiltrit, mis võimaldab ainult teatud vibratsioonisuunda läbi viia valgust, saab polariseeritud valguse, mida nimetatakse polariseeritud valguseks ja optiliste omaduste järgi valmistatud optiliste seadmete jaoks on polarisaator (polarisaator (Polariscope'i tüve vaataja).YYPL03 Polariscope'i tüve vaataja
1.2 Kaherikkumine
Klaas on isotroopne ja sellel on sama murdumisnäitaja igas suunas. Kui klaasis on stressi, hävitatakse isotroopsed omadused, põhjustades murdumisnäitaja muutumise ja kahe peamise pingesuuna murdumisnäitaja ei ole enam sama, see tähendab, et see põhjustab kahekordse rikkumise.
1.3 Optilise tee erinevus
Kui polariseeritud valgus läbib stressis klaasi paksuse t, jaguneb valguvektor kaheks komponendiks, mis vibreerivad vastavalt x ja y pingesuunas. Kui VX ja VY on vastavalt kahe vektori komponendi kiirused, on klaasi läbivaatamiseks vajalik aeg vastavalt t/vx ja t/vy ning kahte komponenti ei sünkroniseerita, siis on optiline tee erinevus Δ Δ
Postiaeg: 31. august2023